Selle kolumni ilmumise ajaks olen võib-olla Philip Rothi magamistoa öökapil seisnud kellraadio uhke omanik.
Tead Philip Rothi, riikliku raamatuauhinna ja Pulitzeri preemia võitnud klassikute autorit nagu „Goodbye, Columbus“, „Portnoy kaebus“ ja „The Plot Against America“? Ta suri eelmisel aastal ja eelmisel nädalavahetusel müüdi osa tema töödest veebipõhisel pärandusoksjonil.
Kellraadio on Proton Model 320 ja selle juures pole midagi erilist peale selle, et see asus Philip Rothi magamistoas.
Arvatavasti vaatas Philip Roth just seda, kui ta keset ööd ärgates mingi osa tema ajust mingi kirjutamisülesande kallal norus. Kas needis ta oma häda, mis takistas tal sügavalt magada, kui ta ekraanil helendavaid numbreid jõllitas, või oli talle lohutav teada, et isegi puhkeasendis kirjutas mingi osa temast?
Ma ei tea täpselt, miks ma tahan Philip Rothi omanduses olevat eset omada, aga kui ma selle oksjoni peale internetis sattusin, tekkis mul kerge kinnisidee.
Kahjuks on mind juba üle pakutud käsitsi müüdava Olivetti kirjutusmasina peale, mida Roth oma karjääri alguses kasutas. IBM Selectricu mudelid, millele Roth hiljem üle läks, on minu verele samuti liiga rikkad.
Olen silma peal hoidnud Rothi kirjutusstuudio nahkdiivanil, millest sõidaksid mööda, kui see seisaks tasuta tänava ääres. See on kriimustatud, plekiline ja tundmatuseni räsitud. Tunnen peaaegu arvutiekraani kaudu selle räsi lõhna, aga ometi jõllitan seda. Kaalun pakkumise tegemist ja püüan arvutada, kui palju selle saatmine mulle maksma läheb. Võib-olla teeksin autoreisi ja rentiksin veoauto, et see tagasi tuua. Ma saaksin sellest loo: „Mina ja Philip Rothi hallitanud diivan mööda Ameerikat.“
Kuigi minu enda tööruum on täiesti tavaline – vaba magamistuba lauaga –, olen alati olnud huvitatud pilguheitest kirjanike kirjutamiskeskkonda. Aastaid tagasi ühel raamatutuuril broneerisin kindlasti aja Rowan Oaki, William Faulkneri endisesse koju Oxfordis Mississippis. Nüüd on see muuseum, kus saab näha tema kirjutustuba, mis on sisustatud nii, nagu see võis olla töötamise ajal, prillid lähedal asuval laual. Teises toas saab näha tema romaani „Valem“ konspekti otse seintele visandatud kujul.
Kui külastate Duke'i ülikooli, võite näha Virginia Woolfi kirjutuslauda – massiivset tammepuust kirjutuslauda hingedega pealispinnaga hoiustamiseks ja selle pinnal maalitud stseeni ajaloo muusast Cliost. Rothi pärandvara ei paku midagi nii uhket, vähemalt mitte sellel oksjonil.
Tähtsad peaksid olema sõnad, mitte nende loojat ümbritsevad esemed. Rothi vitstest verandamööbel (selle kirjutamise seisuga null pakkumist) ei ole tema geeniuse allikas. Võib-olla pole esemed ise nii olulised ja ma annan neile tähenduse, mida nad ei vääri. Rothi kirjandusliku karjääriga seotud dokumente ja kirjavahetust hoitakse Kongressi raamatukogus, kus neid säilitatakse ja loodetavasti igavesti ligipääsetakse.
John Warner on raamatu „Miks nad ei oska kirjutada: viie lõiguga essee ja muude vajalike asjade tapmine“ autor.
1. Lori Gottliebi raamat „Võib-olla peaksite kellegagi rääkima: terapeut, tema terapeut ja meie elud paljastuvad”
Kõik aimekirjanduslikud teosed, peamiselt jutustavad, aga käsitlevad ka mõningaid kultuurilisi/eksistentsiaalseid probleeme. Mul on just see üks asi: Sarah Smarshi „Heartland: A Memoir of Working Hard and Being Broke in the Richest Country on Earth”.
Kui loen uut väljaannet, mis on väga soovitamist väärt, panen selle oma arvutis märkmepaberile ja sellest hetkest alates otsin õiget lugejat. Antud juhul sobib Jessica Francis Kane'i vaikselt võimas „Külastusreeglid“ Judyle ideaalselt.
See on veebruarist, hunnik päringuid, mille ma omaenda e-kirjas valesti esitasin. Ma ei jõua neile kõigile vastata, aga väikese žestina saan vähemalt tunnistada, et need eksisteerisid. Alates veebruarist on Carrie kindlasti rohkem raamatuid lugenud, aga selle nimekirja põhjal soovitan Harry Dolani raamatut „Bad Things Happen”.
Postituse aeg: 23. juuli 2019